TOIT JA SELLE HIND ⟩ Maailmalinn Brüsseli kodused maitsed

Kõige hirmsamat kala, mida ma oma ihusilmaga näinud olen, ei kohanud ma ei ookeanis ega akvaariumis. See must ja punnis silmadega elukas, kes meenutas oma pikkade teravate hammastega veidike alamõõdulist krokodilli, varitses mind viimasel koroonaeelsel aastal hoopis Brüsselis, kümnete kilomeetrite kaugusel lähimast mererannast. Teatava kergendusena kala ei liigutanud end. Mingil salapärasel moel – küllap soolamise ja ägeda suitsutamise läbi – oli mitme käe jämedune elukas toatemperatuuril säilitavaks muudetud ning toimetatud tuhandeid kilomeetreid Mustast Mandrist eemale, ühte europealinna paljudest etnilistest toidupoodidest.

Just taolised toidupoed – mille poolest Brüssel on väga rikas – on mulle aastate jooksul pakkunud siiski palju avastamisrõõmu. Portugali toidu gurmeepoest Luso Loja (aadressil Chaussée de Louvain 251) olen ostnud näiteks tillukesi kivikõvasid ja tulisoolaseid juustukerakesi, mis jäid meelde sellega, et nad maksid vaid euro tükist, olid praktiliselt resistentsed riivile ja paistsid olevat valmis muutumata kujul vastu pidama ka järgmised sada aastat. Suurest ja hiinapäraselt efektiivsest Aasia supermarketist Kam Yuen (Rue de la Vierge Noire 2) on koju veetud kuivatatud tuunikalahelbeid ja filipiinipäraselt maasikapunast ja magusat banaaniketšupit ning araabia toiduäridest Stalingradlaani Gare du Midi poolses otsas – neist ühe aknal tiirlesid tavaliselt kõrvuti grillitud kanadega ka samal moel söögiks valmistatavad lambapead, punnsilmades pisut etteheitev pilk – soetatud soolatud sidruneid ja soolakasvürtsikat harishapastat.

Kes soovib, leiab Brüsselist ka mitmeid Ladina-Ameerika hõrgutistele spetsialiseerunud ärisid (näiteks Tienda Latina Brussels aadressiga Pl. du Samedi 8), kust hankida värvilist maisi, piprakastmeid ja dulce de leche't ning olemas on ka suurepärased Pärsia toidukraami poed, kus sõbralik poepidaja oskab soovitada loendamatuid erinevaid safranimaigulisi küpsiseid ning pähklilisi. Mööda linna käänulisi tänavaid laialipuistatult on esindatud peaaegu kogu maailm, kuid kui jätta kõrvale Laventi toiduärid (millele võib siiski minna esikoht), tundub Brüsselis olevat arvuliselt medalivääriliselt just Aafrika toidupoode. Siin võib tõmmata seoseid Belgia kuningriigi ajalooga Aafrika verise koloniseerijana, kuid faktiks on seegi, et umbes kolm protsenti tänase Belgia elanikkonnast on mustanahalised (peamiselt kunagisest kolooniast Kongost, kuid ka Rwandast ja Burundist, mida Belgia asumaana tunti Ruanda-Urundi nime all).

Aafrika poed on Brüsselis koondunud peamiselt kahte kohta: esiteks Matongesse ja eriti Chaussée de Wavre või Waversesteenwegi veerde ning teiseks ääristama Gare du Midist pisut vasakut kätt jäävat Rue Ropsy Chaudroni. Kui kõndida mööda viimast tänavat loojangutunnil, võib kergesti unustada, et ollakse Belgias või ülepea Euroopas: pea kohal plagisevad värvilised lipud, üsna üht tooni on tänaval tõttajate näod ning kui möödud väiksest restauration Africain'ist – korraks lööb ninna põnevate vürtside, palmiõli ja kala lõhna – ei saagi sotti, mida täpselt sees pakutakse, sest loendamatuid kordi täiskirjutatud ja ära kustutatud tahvelmenüü kriiditolmu sigrimigrist on ainsana enam-vähem selgelt väljaloetav prantsuskeelne hüüatus «Bon Appetit!» Hinnad ei tundu igatahes olevat kõrged, nii tosina euro kandis ja võib arvata, et püsikliendid teavad peastki oma lemmikuid.

Veidi maad eemal istub tänaval aga vanem naine, lauakesel sinakaslillad tundmatud viljad, umbes nagu tumedad viinamarjad, kuid igaüks sõrmepikkune. «Safou,» ütleb ta lõpuvokaali venitades nende nimeks hellalt ning alles hiljem selgub, et nii kutsutakse seda vahel Aafrika pirniks ja vahel ka võiviljaks (korrektses eesti keeles aga hoopis söödavaks pisarapuuks) nimetatud taime Kongos. Kust ja kuidas safou'd (kümne euro eest saab neid kaks peotäit) Brüsselisse jõudsid, on ebaselge, kuid üks on selge: neid tuleb veidike keeta. Niipalju suutis ka müüjanna keelebarjääri kiuste selgeks teha, kuid kui see töö kord Eestis tehtud saab, on safou'sid raske kohemaid hinnata: lillaka koore alt paljastuv valkjas viljaliha meenutab veidi avokaadot, kuid mingi kergelt hapuka aktsendiga. Ent küllap tuleks armastus läbi praktika. Sedalaadi toite, mille vastu hakkab isu kasvama alles pärast korduvat söömist, on ju igas kultuuris ning just Brüsseli Aafrika poodidest olen ka mina aegade jooksul leidnud oma lemmikuid, mida ikka ja jälle otsima minna. Näiteks võlupuu baobabi seemned või nende jahu, millest tehtud tee saab kerge, pisut hapukas ja sidrunine ning imetabaselt virgutav. Fermenteeritud maniokipudruga, mis ootab sööjaid rohelistesse ja võibolla ka säilivust parandavatesse banaanilehtedesse pakendatult bobolo või chikwangue nime all (hinnaks kaks-kolm eurot tükist), on mu suhted pigem ettevaatlikud, kuid erepunasest piri-piri piprakastest on sümpaatia sähvatanud esimesest hetkest. Mustjasrohelisi kuivatatud mõrulehti (eesti keeles mandel-maruhein) on aga tore lisada erinevatele hautistele, kui vaid liiv eelnevalt leotades lehtedest välja pestud saab (see võib nõuda korduvaid leotamisi ja veevahetusi). Armastus on tekkinud ka traditsioonilise piprasupisegu vastu ning seda võib Brüsselist leida nii jahvatatult kui ka märksa eksootilisemal jahvatamata kujul, milles torkavad silma eeskätt tõmmukas alligaatoripipar ja süsimust moorapipar, mille kaunasid mõisteti hinnata keskaegses Euroopas enne seda, kui vürtsiteed Indiasse sisse töötatud said ja must terapipar võttis sisse oma kõrge koha maitsetaimede pjedestaalil.

Mõnest Musta Mandri andidele spetsialiseerunud poe nimest aimub hellust kauge kontinendi ja tema toidukultuuri vastu (Mama Africa), teised rõhutavad uhkelt troopilist eripärasust ja võõramaisust (Pelisa Exotic, Sunshine African Foods), kolmandaist loeb välja aga uhkust (African master, King's Africa). Kahtlemata ongi igal rahval põhjust oma toidukultuuri üle uhke olla ning seda, kui väga hakkavad eestlased välismaal igatsema musta leiba ja hapukoort, teavad paljud omast käest.

Etniliste toidupoodide puhul torkab silma nende üldiselt mõõdukas hinnatase (seda eriti arvestades vahemaid, mille tagant toidukaubad on imporditud ning ka üsna väikseid müügivolüüme). Võib oletada, et põhjuseks on konkurents ning tarbijaskond, kes on teadlik sellest, kui palju või vähe maksaks üks või teine toode kultuurilisel kodumaal. Muidugi kaasnevad igasuguse kauba ühelt kontinendilt teisele vedamisega ebasoodsad keskkonnamõjud, kuid eks tule kaugetest paikadest ka kõige tavalisemates laiale tarbijaskonnale mõeldud supermarketites müüdavad banaanidki. Vaated multikultuursusele võivad varieeruda, kuid minu vaatenurgast on etnilised toidupoed pakkunud ellu teretulnud vaheldust ning arusaama, et toit ja tema jagamine on erinevaid kultuure kergesti liitvaks faktoriks.

Pikkade hammastega musta kala (keda olen hilisematel aastatel otsinud Brüsseli poodidest küll mitte niipalju kui kapten Ahab Valget Vaala, ent veidike siiski, küll enam kordagi kohtamata) ma suure tõenäosusega küll ei ostaks, kuid mul poleks midagi selle vastu, et teda veel üks kord ja pisut kauem vaadata ning poepidajalt vähemasti eluka nime küsida.

Lugu ilmub artiklisarjas, mis räägib sellest, kuidas erinevad Euroopa rahvad tunnevad hinnatõusu oma toidulaual. Sari valmib koostöös Euroopa Parlamendiga.

Traditsioonilisema käsitluse Brüsseli põnevaist toidukohtadest ja pakutavatest roogadest leiab Thea Karini artiklist «Brüssel: šokolaad, friikartulid ja nn inimloomaaiad».